“Mul oli selline tunne, nagu oleks keegi mulle täiest jõust vastu vahtimist virutanud.” Niimoodi kirjeldab Kätlin seda tunnet, mis valdas teda siis, kui ta sai teada, et elukaaslane on teda petnud. Sellest rääkides tulevad talle pisarad silma: “Ma armastasin Andrust tõesti väga. Ja tema mind ka. Me tõotasime teineteisele truudust, lubasime olla alati ausad. Järgmisel aastal pidime hakkama koos elama ja siis abielluma. Ja voodis oli meil ka kõik suurepärane. Me tegime igasuguseid pööraseid asju, ükskord näiteks keppisime öösel pargipingil. Ja ükskord tegin talle niisuguse sünnipäevakingi, et määrisin ennast vahukoorega kokku ja lasin tal siis ennast võtta. Nii et me olime tõesti väga õnnelikud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta võis nii alatult käituda...”

Kätlin kuulis sõbrannalt, et sel ajal, kui ta komandeeringus käis, mehkeldas Andrus ühe teise naisega. “See oli minu jaoks niivõrd ootamatu pauk, et ma olin endast täiesti väljas. Mõtlesin, et seda ma talle juba ei kingi!” Esialgse peataoleku järel hakkasid Kätlini peas tekkima juba hoopis teistsugused mõtted. Nendest rääkides hakkavad Kätlini silmad sädemeid pilduma: “Otsustasin talle kätte maksta, teha talle tagasi täpselt sama mõõduga. Ise lootsin, et ehk paneb see teda mõtlema ja et juhtunule vaatamata saame ikkagi kooselu jätkata. Kaalusin hoolega, mismoodi seda korraldada nii, et see ka mõjuks. Siis äkki tuli mulle mõte: muidugi, Andruse parim sõber Aivo! Teda usaldas Andrus kõiges, juba lapsepõlvest peale. Nii et mul tekkiski plaan Aivot hoovi tõmmata. Just niimoodi, et Andrus ka seda lõpuks taipaks. [—-]

Edasi loe november 2009 Maajast