20. sajandi esimese poole kõige mõjukamaks homo-, nagu ka üldse seksuaalsuse teooriaks oli kahtlemata freudism.
Erinevalt oma eelkäijatest ja kaasaegsetest, kelle jaoks oli problemaatiline üksnes homoseksuaalsus, rõhutas Freud, et psühhoanalüüsi seisukohast pole eranditu seksuaalne huvi vastassoost isikute vastu mitte iseenesestmõistetav fakt, vaid samamoodi uurimist nõudev probleem nagu omasooarmastuski.

Omasooarmastus põhineb nendel samadel psühhofüsioloogilistel alustel, nagu armastus vastassoo vastu. Kõik inimesed on loomu poolest algselt biseksuaalsed, lõplik homo- ja heteroseksuaalse veetluse vahekord määratakse kindlaks üksnes individuaalse arengu käigus, keskkonna ja kasvatuse mõjul ja kuigi tulemuste erinevus võib olla kvalitatiivse iseloomuga, näitab analüüs, et determinantide vaheline erinevus on üksnes kvantitatiivne.

Freud põhimõtteliselt ei välistanud, et kunagi tulevikus taandab teadus kõik inimese seksuaalsuse siksakid ja keerukused lihtsatele keemilistele valemitele, kuid kuni seda pole tehtud, on tarvis kasutada psühhoanalüüsi pakutavaid võimalusi. Freudi teooria ei ole ei bioloogia ega isegi mitte psühholoogia, pigem seksuaalsuse mütoloogia (ta kasutas ise meeleldi seda terminit) ja poeetika. Ta ei rääkinud mitte niipalju sugulisest “instinktist”, mis peab silmas eelkõige paaritumist ja paljunemist, vaid “kiindumusest”, mis väljendub ka mitmetes mitteseksuaalsetes vormides, näiteks altruismis või romantilises sõpruses.

Homoseksuaalsuse mõistmiseks (hiljem hakkas Freud kasutama Sandor Ferenczi pakutud terminit “homoerootilisus”) on teadvustamata psüühilised protsessid eriti olulised. Kaasasündinud biseksuaalsuse tõttu on kõik inimesed “võimelised valima endaga samasoolise objekti ja teevad selle valiku oma alateadvuses. Veelgi enam, libiidol põhinevate tunnete suunatusel omasoolistele isikutele on normaalse hingeelu tegurina vastassoole suunatud tunnetega võrreldes sama suur, haigestumise liikumapaneva jõuna aga suurem roll”. Kuid see varjatud, latentne homoseksuaalsus jääb sageli realiseerimata ja isegi teadvustamata. (Freud teadis seda ka oma kogemusest: tema sõprus Wilhelm Fliessiga oli selgelt homoerootilise värvinguga ning Freudi kui põhimõttekindla viktoriaani jaoks oli selle fakti tunnistamine raske ja piinav.) Seksuaalobjekti, armastuse ja kiindumuse objekti esialgne valik ei sõltu üldse soost. [—-]
Edasi loe november 2009 Maajast