See juhtus siis, kui ma veel koolis käisin. Ma ei olnud just eriline pailaps ega saanud ka eriti ranget kodust kasvatust. Vanemate jaoks olid kõige tähtsamad töö ja äriasjad, minuga tegelemiseks polnud neil lihtsalt aega. Igasugused bilansid ja aktsiakursid olid olulisemad kui minusuguse pubeka probleemid. Tundsin ennast kodus üleliigsena ja otsustasin midagi ette võtta. Mõtlesin, et olen juba piisavalt suur, et ise enda eluga hakkama saada. Nii ma siis kolisingi kodust ära pealinna.

Uus kool ja uued õpetajad meeldisid mulle väga. Koolil oli oma ühiselamu, kuhu minagi elama asusin. Mind pandi ühte tuppa väga toreda tüdrukuga, kellest sai mu parim sõbranna. Olime parasjagu just sellises õrnas eas ning jälgisime põnevusega endi arenemist ja ihulist küpsemist. Häbemele kasvasid karvakesed ja rinnadki paisusid vähehaaval. Olime uhked, tundes ennast juba peaaegu täiskasvanud naistena. Meile meeldis ennast peeglist vaadata ja uurida. Mäletan, et ükskord saabus sõbratar Mari ekskursioonilt varem tagasi ja tabas mind otse teolt. Olin enda hellitamisega niivõrd ametis, et ei märganudki tema tulekut. Kui ma teda lõpuks nägin, tundsin väikest piinlikkust. Kuid Mari ei teinud sellest mingit numbrit. Ta andis mu tagumikule kerge laksu ja küsis: “Noh, kas sinu kiisuke ka sügeleb? Minul on küll vahel lausa nii, et ma magan, käed jalgade vahel. Ja niimoodi ärkan ka.” [—-]

Edasi loe november 2009 Maajast