Üksindushaigus on palju hullem kui liigne suhtlemine. Üksindusele ei ole kuigi lihtne kompensatsiooni leida. Üksindus ei ole küll otseselt eluohtlik, aga tekitab depressiooni ja see on juba ohtlik. Iga kardioloog teab, et infarkt tabab üksikuid kaks korda sagedamini.

Üksikud armastavad eelkõige vaid iseennast. Nad unustavad pikapeale, millist nägu on vastavalt olukorrale vaja ette manada, et partnerile meeldida, olla huvitav, ahvatleda. See tähendab, et üksikud ei mõju kogu oma olemusega teistele positiivselt, mistõttu nad ei saa vastu vähimatki poolehoidu või armastust väljendavaid signaale.

Nii kujuneb olukord, kus üksik lakkab alateadlikult juurdlemast selle kallal, kas teda keegi armastab või mitte, kas tema isikut või tööpanust üldse hinnatakse. Sealt edasi tekib aga ükskõiksus kõige ja kõigi vastu, kibestumus ja lõpuks õelus. Ring on sulgunud. Psühholoogidele on niisuguste inimeste hingeelu küllaltki tuttav: madal enesehinnang, millest sünnib pidev rahulolematus eluga, meeleheide, pidev stress, mis on soodus pinnas infarkti tekkimiseks. Madal enesehinnang võib aga väljenduda just tooruses, üle laipade minemise taktikas, või karjerismis. [—-]

Edasi loe november 2009 Maajast