Krahv Dracula vajanuks südamest läbilöödud vaia asemel hoopis marutaudivastast süsti. Üks hispaania neuroloog on jõudnud nimelt järeldusele, et vampiirilegendide tekke taga pole midagi muud kui marutaudihaigete inimeste iseäralik käitumine. Eks ühti ju marutõve sümptoomid suuresti vampiiridele omistatavate omadustega ning vampiirijutud said Ida-Euroopas hoogu 18. sajandi algul, kui nimetatud tõbi oli mandri selles osas laialt levinud.

Vampiirid öeldakse hulkuvat ringi öösiti ning ilmutavat end aeg-ajalt koerte, huntide või nahkhiirtena. Nad ründavat inimesi ja loomi ning imevat nii mõnigi kord oma ohvrite verd. Valgust ja peegleid nad ei sallivat ning nende sugukihk olevat täitmatu.

Olles lugenud uurimistööd, milles oli juttu aju kahjustavatest viirustest, nägi dr Juan Gómez-Alonso juhtumisi üht vampiirifilmi. “Vampirismi ja marutõve samasused olid rabavad,” ütleb ta. Uurides vampirismialast ajaloolist kirjandust ning võrreldes seda marutõvejuhtumite kohta käivate meditsiiniliste aruannetega, jõudis ta järeldusele, et kokkulangevused ei saa olla juhuslikud.

Marutõve esimesi sümptoome - isukaotust, palavikku ja jõuetust - võib segi ajada gripi omadega. Õige pea hakkab aga viirus ründama kesknärvisüsteemi ning võib haiguse lõppjärgus, enne surma põhjustada erutust ja mõistusekaotust. Rasketel juhtudel hakkavad haiged märatsema ning muutuvad metsikuks nagu loomad. Näo- ja kaelalihaste spasmid võivad anda haigusest puretud inimesele kurja koera ilme. Niisuguste hoogude ajal ei saa haige neelata ja oksendab mõnikord verd. Spasme võivad vallandada ere valgus, vesi ja peeglid.

Vahel tungivad ohvrid äkilise raevuhoo ajel inimestele kallale ja hammustavad neid. Marutõves mehed võivad muutuda seksuaalselt üliaktiivseks, samuti tekivad neil mitmepäevased valulised erektsioonid. [—-]
Edasi loe november 2009 Maajast