Vanadele hindudele oli armastus peaaegu religiooniks ning filosoofias vaadeldi seda kui elu üht põhilist eesmärki. „Kes tahab elada,“ kuulutas see filosoofia, „sellel on kolm elu põhilist eesmärki. Need on: dharma - seadus, teadmine, artha - kasu, rikkus, ja kama - armastus, nauding.“
Vanas Indias eksisteeris põhjalikult väljaarendatud teadusharu - teadus armastusest. On säilinud mõned armastust käsitlevad traktaadid, millest kõige tuntum on Vatsjajana kirjutatud „Kamasuutra“ - „Armastuse raamat“ (Kama - india armastusjumal, suutra - raamat). See traktaat ilmus 4.-5. sajandil, kuid juba sadu aastaid varem oli Indias suur hulk armastusalast kirjandust. Selle teaduse isa, nagu ütleb Vatsjajana, oli Nandhi, kes umbes kaksteist sajandit tagasi pani kirja „Kama tuhat peatükki“. Nandhil oli palju järgijaid ja nemad lõidki teaduse kirest, teaduse, millel on kõik tõelise teaduse tunnused. [---] Edasi loe jaanuar 2009 Maajast |
