Sain teada, et ta on minust viis aastat noorem. Üldiselt ei armu ma kergesti ja kiiresti, aga tema puhul oli kohe selge: tema ongi see õige! Ka mina meeldisin talle ja pärast esimest koosveedetud ööd panimegi leivad ühte kappi, nagu öeldakse. Karl oli nii õrn ja nii tähelepanelik. Ta tegi mulle süüa, tõi mulle lilli. Tal polnud küll tööd, aga ma ei teinud sellest numbrit. Kui tal oli raha vaja, siis ma andsin talle, mingeid küsimusi esitamata.

Ma teadsin, et ma pean Karli õnnelikuks tegema, sest tema tegi ju mind ka õnnelikuks. Ma olin temaga kõiges ühel meelel ja püüdsin igati mõista. Mingil ajal hakkas ta rääkima, et on kogu aeg unistanud oma isiklikust korterist, kuna tal on lihtsalt vaja ka omaette olla. Ma olin nõus ja isegi aitasin tal seda pinda leida. Üleüldse olin nõus kõigega, peaasi, et teda mitte kaotada. Nädal aega hiljem jäi Karl ühes kohvikus mulle vahele - ta istus seal ühe teise naisega ja paistis ennast väga hästi tundvat.

Ma ei hakanud kisa tõstma, sest ma mõistsin, et ma pole lahkuminekuks valmis. Loomulikult oli mu eneseuhkus saanud kõva matsu, aga ma kartsin, et ei suuda ilma Karlita elada. Ma tegin ju kõik, mis võisin: maksin tema arveid, üüri. Selle eest sain ma temaga veeta mõningaid õnnelikke tunde. Aga see aeg, kui mina olin tööl, kohtus tema teiste naistega. See vihastas mind tõsiselt. Aga ometi ei suutnud ma tema peale pikalt pahane olla, sest kui ta jälle tuli, sain aru, kui väga ma teda tegelikult igatsen. [---]

Edasi loe Jaanuar 2009 Maajast