Olen naine, kes on kiindunud naistesse. Mõnes äratab see pahameelt, teise paneb muigama, kuid mulle on see sama mõistetav kui meestevaheline armastus.

Ma ei varjagi omasooihalust. Meestest ma eriti ei hooli, sest kasvatus on teinud neist tihti karjeristid ja tallalakkujad, kes usuvad end olevat inimeste seas mingil eripositsioonil. Ja kogu aeg on millegipärast arvatud, et mehed on endale välja võidelnud ainult nende puhul kehtivad vabadused, nagu see, et abi-elus võib naist vägistada või et naine on mehe eraomand. See kõik on saanud võimalikuks üksnes seetõttu, et mees on füüsiliselt tugevam, ehkki asjade algusest on otsustatud, et mehe osaks jäävad raskemad tööd ja naise asi on mõtlemine. Ja minu meelest võiks see nii ollagi.

Aga nüüd on aeg rääkida oma loost, mille lõpp oli nagu lõpp ikka — kurb lahkumine.
Naine oli minust märgatavalt vanem, rõõmsameelne ja südamlik. Ta elas täiesti oma elu ja polnud avali südant lasknud segada sotsioloogilistest uurimustest sugudevaheliste suhete kohta.
Naine uskus vaid elu ennast, ja ehkki ta polnud selle suhtes kuigi sinisilmne, jätkus tal armastust ja tolerantsust igasuguste inimeste jaoks. Isegi seik, et ta polnud iialgi mehega, ei teinud temast mingil määral elust kõrvalseisjat. Ta teadis vaid kindlalt seda, kui erutav on naine.

Kui armastasime, puudutas ta nii minu kui enda keha täiesti vabalt ja loomulikult, ilma vähemagi keelu või tõkketa. Ta tundis ja tajus naist paremini, kui mõni naine iseennast.

Kord kohtusime jälle ja veetsime tema juures ilusa õhtu. Istusime nagu tavaliselt teineteise kõrval ja kui ta libistas käe mu reiele, läbis mind erutusvärin. Naine tajus seda ja suudles mind suule. Kui ta pehmed ja naiselikud huuled mu suud imesid, innustusin üha enam. Paitasin ta siidsukkades jalgu ja jõudsin häbemekinguni. Tõusime püsti, liibusime teineteise vastu ja ta pehmed ning vetruvad rinnad libisesid üle mu pisikeste mügarike. Kaelakuti suundusime magamistuppa ja riietasime teineteist piinava aeglusega lahti. Kui olime alasti, heitsin voodisse ja ajasin jalad laiali, et naine pääseks mu salapaiku puudutama. Ta nõjatus mu vastu, keel pöörles ümber rinnanibu ja käsi rändas aeglaselt mööda kõhtu minu jalgade vahele. Ägasin kiimaselt kui ta nobedad sõrmed mu kliitorit hõõrusid. Siis tuli ta üleni mu peale, panime jalad vaheliti ja sel moel saime mõlemad teineteisel just õigeid kohti erutada. Puusad väänlesid ja iha tegi segaseks, lõpuks lõtvusime teineteise kaisus.

Mõne aja pärast libistas naine end mööda mu keha allapoole, kuni jõudis mu kõige salajasemasse paika. Ta silitas keelega õrnalt mu armunuppu ja imes seda siis nii tugevalt, et teine orgasm mu sisemust läbistas ja karjena välja purskus.

Igatsesin seda naist pidevalt. Armastasin teda väga ja ei soovinud iialgi lakata teda armastamast. Jumaldamist väärisid nii tema mõtted kui ka keha. Aga kõik sai kord otsa. Aja möödudes eemaldusime teineteisest ja viimaks polnud järel midagi, ehkki seda oli raske uskuda. Nüüd tuleb mul kaunite mälestuste seljas ratsutada senikaua, kuni kohtan ehk jälle temasugust naist.

Piret Pragu