Esilehekülg
Lisa kuulutus TASUTA
Artiklid
Naljad
Maaja tellimine
Otsing
Teenused
Kuidas oma saladusi kaitsta
Väike kombejuht
Viimati lisatud artiklid
Ajakirja Maaja tutvustus




2014. aasta detsembri „Maaja”
Värske numbri tutvustus

 

Hea lugeja!

Viini lõbunaise Josphine (ka Josefine) Mutzenbacheri (1852-1904) autobiograafiline raamat ilmus esmakordselt 1906. aastal peakirja all „Die Geschichte einer Wienerischen Dirne“ (Ühe Viini hoora elulugu). Aastatel 1992-1995 avaldas Mutzenbacheri mälestused järjejutuna ajakiri „Maaja“. Me ei tea, mis selles raamatus tõele vastab, mis tegelikkuses toimus või mis on pelgalt autori fantaasia, kuid see polegi oluline. „Ühe Viini hoora elulugu“ on ainuke saksakeelne pornograafiline romaan, mis on kuulus kogu maailmas, jättes varju isegi kuulsa Goethe armetud üllitised. Mutzenbacheri raamat on ületamatu oma roppuses, mahlakas Viini murrakus, olukordade ja tegelaste värvikas kirjeldustes ja eelõige aga pulbitsevas elurõõmus. Tõsi, aegade jooksul on „Ühe Viini hoora elulugu“ olnud pinnuks silmas nii mõnelegi kristlikule või ilmalikule vagatsejatele-lihasuretajale, kuid moralistide ponnistused pole suutnud takistada selle „ülivaga“ raamatu levikut. Nüüd avaldame siis „Maaja“ kodulehel kõigi patuste seksisõprade suureks rõõmuks „Ühe Viini hoora eluloo“ täies mahus. Mõnusat lugemist!

Toimetaja

Nüüd aga detsembri „Maaja“ lühitutvustus

Mis on armastus?

California ülikooli teadlased on pikka aega uurinud armastuse tekkemehhanismi. Selgus palju huvitavat.

Miks me armastame just seda meest või naist? Siiani pandi armumine juhuse arvele. Kuid selgub, et nii juhuslik see armumine ka pole. Teadlaste arvates on loodus andnud igale inimesele geenide näol kaasa omamoodi loodusliku disketi mälestustega. Neile „diskettidele“ on jäädvustatud meeldivad ja ebameeldivad, kurvad ja lõbusad mälestused. Kohtudes võõra inimesega, laseme need mälestused oma „arvutist“ läbi, ilma et me seda endale teadvustaksime.

Iga inimene on kord elus esitanud endale küsimuse: miks tema? Mis tõmbab mind tema poole? [---]

12 asja, mida mehed naise juures ei talu

Mõnikord on abikaasad sümpaatsed inimesed. Nad hoolivad teineteisest, aga suhetes siiski miski ei klapi. Närvilisus, tülid, solvumised... Võib juhtuda, et minnakse lahku. Ometi on sageli tegemist vaid pisiasjadega, mis ajapikku hakkavad sedavõrd mõjuma, et teineteist enam ei taluta. Alljärgnevalt teeme juttu sellest, mis meestele naiste juures ei meeldi. Kommenteerib dr. Amoros.

1. Mees tahab voodis proovida mõnda uut varianti, kuid naine on täielikult vastu

Sellega pärsib ta mehe fantaasiat, aga ilma selleta muutub seks üksluiseks ja pole enam nii erutav. Naine tehku kaasa, mida mees talt ootab ja kui see talle tõesti ei meeldi, öelgu selgesti ei. [---]

Mina ei taha seksi

Ühed õpetatud pead väidavad, et pikaaegne suguline kasinus kutsub esile nii psüühilisi kui somaatilisi häireid, teised peavad seda täiesti kahjutuks, kolmandad on veendunud, et see tuleb organismile koguni kasuks. Mis ajendab oletama, et tõde on kusagil vahepeal. Võib ju arvata, et seksiga koonerdamine võimaldab vabaks jäänud energiat rakendada millelegi ratsionaalsemale. Teisalt - looduse poolt dikteeritu pärssimine tingib neuroose, mille põhjuseks on seksuaalne ülierutatus, ja lõpptulemuseks saavad olla ainult tõsised psüühilised hälbed. [---]

NAISTELE

Kuidas meeldivat kasulikuga ühendada

Kaasaegne noor naine igatseb õnnelikku perekonnaelu, kuhu loomulikult kuuluvad ka lapsed. Samal ajal pole ta nõus loobuma karjäärist või mis tahes ühiskondlikust tegevusest. Kuidas seda kõike jõuda, ja veel nii, et see rõõmu ja rahuldust pakuks? Selles aitab teid dr Amoros. Liiga suur koormus viib naise reeglina stressi. Selle tulemusena on kodused tülid kerged puhkemaja konfliktini šefiga vaid tilluke samm. See kõik aga tuleneb sellest, et enamik naisi lahendab kõiki oma probleeme üheaegselt, andudes seega igale tegevusele vaid poole iõusa. Aga: NB! Tuleb välja pääseda surnud ringist. [---]

Mida reedab mehe võrgutamisstiil?

Vähetuntud on fakt, et lähenemisviis, kuidas mees sind võrgutab, näitab ära, milliste nippidega saab teda ennast üles kütta. Toome välja kolm kõige levinumat võrgutamisviisi, pluss kolm šifrit. [---]

„MAAJA“ TEST

Kui kõrge on sinu seksikvaliteet?

Intelligentsustest (IQ) näitab palju sinul oidu on. Selle testi põhjal võid aga hinnata, kui kõrge on sinu seksikvaliteet. Kas sinul on naiste juures minekut, sõltub teist kiirguvast seksapiilist, sinu võimest nautida eelmängu ja oskusest pikendada vahekorda seni, kuni ka sinu partner on orgasmi saanud. Meie detsembri numbris avaldatud testist selgub, millised šansid sinul naiste juures on ja millele peaksite enda juures rohkem tähelepanu pöörama. [---]

Kas sa tunned oma tumedamat poolt?

Igas inimeses on varjul sadist, diktaator, kuulekas käsutäitja ja vastutustundetu kaasajooksja. Psühholoogid on üritanud leidlike, kuid samas julmade eksperimentide abil avada inimese loomuses peituvat tumedamat poolt. Sellised katsed on sageli eskaleerunud inimeste piinamiseks. Nii mõnedki katsealused on saanud eluaegse psühhotrauma…

Pool aastat kiusati halastamatult ühteteist orvuks jäänud last – ikka teaduse nimel. „Sinu keel pole normaalne,“ kordasid hooldajad ühtelugu, „sa kokutad!“ Isegi siis, kui lapsed üldsegi ei kokutanud, öeldi neile: „Sa pead selle kohe lõpetama! Ära ütle midagi, mida sa õigesti välja öelda ei suuda!“ Iga kõnedefekti eest karistati.

Selline jõhker eksperiment pandi toime 1939. aastal ühes orbudekodus USA-s Iowa osariigis. Julma eksperimendi korraldanud psühholoogid tegid seda omaenese suurele tarkusele tuginedes õilsal eesmärgil. Nad tahtsid tõestada, et kokutamine pole saatusest, vaid päritud häire, seega ravitav. „Ravijate“ grupi juht Wendell Johnson oli ise suur kokutaja. „Teaduslik“ eksperiment kukkus kolinal läbi: katsealused lapsed jätkasid kokutamist, ja veel tugevamini. Ja mis kõige halvem: mõned enne eksperimenti terved olnud lapsed hakkasid samuti kokutama. Osa lapsi aga ei tahtnud aga enam üldse rääkida. Uurijatel õnnestus tõestada, et kokutamine on päritud häire, kuid nende kahtlane eksperiment ei teinud kedagi terveks, vaid tegi terved haigeks. Kui psühholoogid lõpuks ka ise oma viga märkasid, oli liiga hilja. Nad olid lastele tekitanud eluaegse psühhotrauma. Laste enesehinnang oli hävitatud.

Hiljem hakati seda eksperimenti nimetama „monstrumuurimuseks“. See polnud inimese hinge uurijate esimene ega viimane ämbrisse astumine. Ikka ja jälle kiusasid ja piinasid psühholoogid neid usaldanud inimesi. Tõsi, sel viisil õpiti tundma inimese psüühika varjatud külgi. Kuid kooliraha hind oli kõrge, ruineerides paljude katsealuste psüühika… [---]

KURIKUULSAID KIHUMÕRVU

Kloun-mõrvar John Gacy

(algus novembri „Maajas“)

NB! Kuna küljendaja süü tõttu sattus detsembri „Maajasse“ kordusena selle loo esimene osa, siis avaldame ajakirja kodulehel kompensatsioonina lugejatele teise osa täies mahus.

Gacy oli kaval sell, kõrge IQ-ga ning kõneosav. Kui inimesed hakkasid Gacyt kahtlustama või tema ees hirmu tundma, õnnestus tal alati mõlemad hajutada. Gacy-sugust maniakki võiks võrrelda ämblikuga, kes ründab oma ohvrit alles siis, kui see on tema võrku sattunud. Kui Bundy lõi naistele sõrgkangiga näkku, siis Gacy ei kasutanud kunagi ei külmrelvi ega püstolit. Ta meelitas ohvri lihtsalt kavalusega oma võimusesse. Mida rohkem ta tappis, seda rafineeritumaks muutusid tema piinamisrituaalid. Ajapikku sai Gacyst salakaval mõrtsukas, kes lollitas edukalt nii politseid kui ka lähikondseid.

Kui Gacy teine naine 1976. aasta veebruaris oma perekonna juurde tagasi läks, sagenesid mõrvad. Gacy tappis keskmiselt kord kuus ning keegi ei osanud vähimatki kahtlustada. Selle tagajärjel muutus Gacy järjest ettevaatamatumaks ega vaevunudki enam otsima anonüümseid kontakte geikvartalis. Selle asemel kõnetas ta oma ohvreid otse tänaval. Nagu juba eespool öeldud, olid need eranditult noored mehed. Peaaegu kõigil juhtudel oletas politsei, et kadumajäänu on lihtsalt kodunt plehku pannud. Mitte keegi ei osanud Gacyt kaksikelus kahtlustada. Vastupidi! Tema äri õitses ning populaarsus aina kasvas. Endaõmmeldud klounikostüüm seljas külastas ta Pogo-nimelise klounina haiglas lapsi. Kuulsad olid tema iga-aastased peod neljasajale ümbruskonna inimesele. „Kui oli abi vaja, võis alati temale loota,” ütles hiljem üks poliitik. „Kord pesi ta aknaid, siis muretses koosolekusaali jaoks toolid ning parandas möödaminnes tilkuva kraani. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes temast hästi poleks arvanud.”

Kui analüüsida Gacy elukäiku, siis selgub, et tapahimu oli talle tuttav viimased viisteist aastat. 1960. aastatel oli ta Iowa osariigis pidanud oma äiapapa kolme kiirtoitlustuskohta. Juba tollal oli ta kasutanud oma seisundit selleks, et ahistada noori meestöötajaid. Kohaliku politsei poolt Cooki maakonna prokuratuurile saadetud aktis on öeldud: „Gacy lubas noormeestele ööd oma naisega, kui nad vastuteeneks talle suuseksi teevad. Kui mõni noormees politseile avalduse tegi, peksti teda Gacy käsul seni, kuni ta oma kaebuse tagasi võttis.” Kuid kord ei kaitsnud Gacy julmad meetodid teda kohtupinki sattumise eest, talle esitatigi süüdistus ning maniakk mõisteti alaealise seksuaalse kuritarvitamise eest vanglasse.

Gacy majast leiti kõikvõimalikke tema ohvritele kuulunud esemeid. Peaaegu igast trofeest säilitas ta mõne. Alates 1978. aasta algusest ei söandanud ta enam ohvreid oma aeda matta ning heitis laibad jõkke. Kui Kozenczack Gacyt esimest korda üle kuulas, oli Robert Piesti laip veel katusekambris. Hoolimata intensiivsest jälgimisest, õnnestus maniakil toimetada laip märkamatult majast välja ning Des Plaine’i jõkke visata. Poisi surnukeha leiti alles pärast kohtuprotsessi. Selleks ajaks oli suudetud identifitseerida ainult pooled ohvritest.

Kohtus püüdsid Gacy kõneosavad advokaadid teha panuse oma kliendi isiksuse lõhestumise halvimale vormile. Mitte Gacy ei olevat tapnud, vaid „Jack Handley”. Gacy tunnistas, et „Jack” ja „John” on kaks vastandlikku isikut. (Chicagos töötava politseiametniku Jack Handley nime oli Gacy omandanud.) Hiljem väitis Gacy, et vähemalt tosinal mehel olid tema maja võtmed ning nad olid mingi aja tema juures elanud. Ka neid tuleks kohtulikule vastutusele võtta. Tema võis olla tapnud ainult kümmekond meest, mitte kolmkümmend kolm. Pealegi ei olevat ta tapnud sugugi iga noormeest, kellega ta magas. Selliseid vastuolulisi tunnistusi on lindil 60 tundi.

Prokuratuur jätkas Gacy asja uurimist, et selgitada välja mõne kaasosalise olemasolu. Suurtel protsessidel tehakse sageli nii. Võimalikke kaasosalisi aga ei avalikustata, sest see võiks tekitada soovimatuid komplikatsioone. Kogu tähelepanu koondatakse ikkagi peasüüdlasele.

Tüüpilise sarimõrvarina tegi Gacy panuse süüdimatusele, üritades hullu mängida. Prokurör omakorda väitis, et mingist hullumeelsusest ei saa juttugi olla. Kohtualune oli meelitanud ohvrid enda juurde salakavalate võtetega, tunginud neile kallale, tapnud, ning peitnud seejärel kõik kuriteo jäljed. Tema veendumuse järgi plaanitses Gacy oma mõrvu hoolikalt ning oli oma tegude kuritegelikkusest alati teadlik. Pärast peaaegu kuus nädalat kestnud kohtuprotsessi tunnistasid vandemehed üksmeelselt Gacy süüdi 33 inimese tapmises. Gacy mõisteti elektritoolile, kuid hiljem asendati see karistusviis mürgisüstiga.

Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist kohtus Ressler Gacyga mitmel korral. Esimese vestluse ajal ütles Gacy end mäletavat Resslerit juba lapsepõlvest, sest eksperdi perekond olevat elanud üsna tema lähedal. Nii meenutatigi alguses Chicagot, jää sulas ja Gacy muutus avameelsemaks. Ressler oli arvukatest jutuajamistest mõrtsukatega õppinud, et neid võis panna endast rääkima vaid siis, kui mitte näidata välja vastikust nende tegude suhtes. Gacy oli veendunud, et politseinike, psühhiaatrite ja kohtunike hulgas on palju idioote, kes pole isegi seda väärt, et talle klaasi vett ulatada. Resslerisse suhtus ta seevastu hästi ning leidis, et teda võis isegi oma ellu pühendada. Gacy väitis korduvalt, et kaks-kolm tema firma endist ametnikku olid talle mõne kuriteo sooritamisel abiks olnud. Ressler avaldas kahetsust, et politsei uurimist ei jätkanud. Ka hiljem oli Ressler kindlalt veendunud, et Gacy juhtumi puhul on jäänud nii mõndagi lõplikult välja selgitamata. Polnud sugugi välistatud, et tal oli tõepoolest kaasosalisi.

Gacy keeldus ajakirjanikega kohtumast ja raha eest intervjuusid andmast. Resslerile ütles ta, et ühel päeval astub ta oma looga avalikkuse ette. Ekspert julgustas teda seda tegema, kuid pani südamele, et ta ei hakkaks 33 inimese tapmist eitama. Ressler läks veelgi kaugemale. Ta avaldas arvamust, et kuna Gacy on USA-s palju ringi rännanud, siis on ta tõenäoliselt ka teistest gaykvartalitest ohvreid leidnud. Gacy jättis selle süüdistuse kommenteerimata.

Järgnevatel aastatel hoidis Ressler Gacyga kontakti. Ikka ja jälle nimetas Gacy oma ohvreid „väikesteks kasututeks pervertideks”. Ressler ei saanud jätta küsimata, miks just tema pidi need inimesed teise ilma saatma. Kas tema oli parem? Gacy arvates oli tegu ringihulkujate ning mandunud tegelastega, seevastu kui tema oli edukas ja nõutud. Kiired numbrid meestega olid talle rohkem pakkunud kui flirt naisterahvaga või mõni õhtusöök küünlavalgel. Ressler ei saanud loomulikult temaga nõustuda, kuid kartuses, et Gacy võib edasisest vestlusest keelduda, loobus ta kommentaarist.

Kord saatis Gacy Resslerile enda maalitud pildi, millel ta oli kujutanud klouni igihaljas metsatukas, ümberringi õhupallid. Pildi alumisele servale oli kirjutatud: „Kes ei ole põldu harinud, sel pole ka saaki loota.” Ressler näitas pilti paljudele inimestele. Osa nägi allkirjas komplimenti eksperdile, märki selle kohta, kui lähedaseks ta oli Gacyle saanud. Teised jällegi pidasid maali vihjeks tema veel avastamata ohvrite kohta. Gacy ise loobus igasugusest selgitusest.

Kuulsaks saanud kurjategijad äratavad sageli tähelepanu, leides ühtlasi ka kaasatundjaid ja haletsejaid. 1986. aastal külastas vanglas Gacyt lahutatud kaheksa lapse ema. Pärast seda algas nende vahel elav kirjavahetus. Kahe aasta jooksul saatis Gacy naisele 41 kirja, millest ajaleht „Chicago Sun-Times” avaldas hiljem väljavõtteid. Järgnev lõik pärineb ühest Gacy kirjast ja on talle väga iseloomulik:

„Ma olen kergeusklik inimene nagu sinagi. Kuid sina saad sellisena paremini hakkama. Ma olen kolm õppeastutust lõpetanud — vahva värk. Ilma terve inimmõistuseta pole see aga üldse midagi väärt. Vaata ainult inimesi, siis sa mõistad, mida ma silmas pean. Kuid petiste eest tuleb end hoida. Ma tuginen sellele, mida prokurör minu kohta ütles: ma manipuleerivat inimestega. Loomulikult ma teen seda! Kuid kui see ei oleks olnud mina, siis oleks see olnud keegi teine. Oma salajasel alal ei saavutata iialgi edu, kui aeg-ajalt inimestega ei manipuleerita.”

Kohtupsühhiaater dr. Marvin Ziporyn, kes juhatas vanglas, kus viibis Gacy, psühhiaatriaosakonda, on seda korrespondentsi põhjalikult analüüsinud. Ziporyni meelest kumab igast Gacy kirjast, igast tema lausest kaks põhiteemat. Esimene peaks kujundama temast pilti kui meeldivast, heteroseksuaalsest, abivalmist, sõbralikust, armastusväärsest, mehelikust ning söakast sellist, kelle vastas seisab teine, „kuri mina”: arg, nõrk ning eelkõige homoseksuaalne. See „kuri mina” sooritas mõrvu. Kui Gacy suutis selle kurja mina alla suruda, pidas ta ennast heaks inimeseks. Ziporyni arvates on need lõhestunud isiksuse klassikalised tunnused. Sellise inimese ego on täielikult rakendatud oma lõbude teenistusse. Küsimusele „Mida ma tohin teha?” vastab ta: „Kõike, seni kuni mind ei tabata.” Küsimusele „Mis on hea?” on seksuaalmõrvaril valmis vastus: „Kõik, mis mulle naudingut pakub.” Kirjadega püüdis Gacy oma austajannat vaimselt orjastada, tema üle võimu saavutada, talle ette kirjutada, kuidas olla ja mõelda või kuidas pereelu ning äriasju korraldada. Gacy kirjad tõendavad veel kord tema alalist tungi teiste üle valitseda ja kontrolli omada, mis oli avaldunud selgelt ka tema piinamisrituaalides.

Hiljem avaldas Gacy arvamust, et kõigi tema probleemide juured on lapsepõlves. Sisserändajate poeg John Gacy (tema vanemad olid pärit Poolast ja Taanist) kasvas üles kodus, kus valitses range kord. Alkohoolikust isa terroriseeris sageli tervet perekonda. Viieaastase Gacy olevat vägistanud puberteedieas tüdruk kaheksa-aastasena oli teda seksuaalselt kuritarvitanud keegi ehitusettevõtja. Alates üheteistkümnendast eluaastast kannatas Gacy langetõvehoogude all. Alustanud oma töömeheteed, langes ta igal kolmandal päeval rivist välja. Alkohol ja tubakas on tema mõistusele oma jälje jätnud, nagu ta korduvalt väitis. Kord ütles ta aga Resslerile, et ta polevat üldse selles majas elanud, kust laibad leiti. Kõige lõpuks tuli ta aga lagedale küünilise valega, et ta pole üldse kedagi mõrvanud.

* * *

Mõrtsuka viimase päeva protokoll

Gacy, 1,72 m pikk ja 104 kg raske, seljas sinine särk ja jalas sinised püksid, istub surmamõistetute kongis nr. 1.

Kell 18. Viimane õhtusöök: paneeritud kana, friikartulid, limonaad, magustoiduks maasikad.

Kell 20. Saabub vaimulik, kellega koos surmamõistetu palvetab.

Kesköö. Valvurid tulevad ja viivad Gacy hukkamisruumi, kus ta seotakse arvukate rihmadega spetsiaalse laua külge. Hukatava parema käe veeni torgatakse kanüül, mille kaudu sisestatakse veeni kolme kemikaali: alustatakse rahustiga, mis paneb hukatava momentaanselt magama, teine vahend halvab lihased ja kolmas seiskab südame.

Kell 00.35. Hukkamisruumi akna taga jälgib toimuvat 42 tunnistajat ja 12 reporterit.

Kell 00.38. Kanüül ühendatakse seina küljes oleva voolikuga.

Kell 00.40. Gacy suleb silmad. Ta neelatab. On kuulda tasast sahinat. Surmav vedelik suunatakse vooliku kaudu Gacy veeni. Ta oigab. Tema kõht kerkib ja vajub.

Kell 00.45. Teine medikament jääb ootamatult voolikus tekkinud ummistuse tõttu toppama. Kiiresti vahetatakse voolik.

Kell 00.53. Gacy nägu on muutunud tuhkhalliks.

Kell 00.58. Arst konstateerib Gacy surma.

Deemonite lummuses

Üleloomulikud fenomenid on inimeste fantaasiat innustanud juba igivanadest aegadest peale ja selles osas pole midagi muutunud ka meie kõrgtehnoloogia ajastul. 68 protsenti ameeriklastest tunnistavad, et neil on juba olnud „paranormaalseid elamusi“, näiteks kohtumist kadunukese vaimuga. Saksamaal aga usutakse eelkõige poltergeistidesse. Uurime, mis kõige selle taga on.

Kõigepealt hakkavad perekond S. elutoa seintel pildid ja lambid siia-sinna kõikuma. Kas maavärin? Kuid siis lõhkevad hõõglambid ja köögis paiskub sügavkülmikust välja kana. Äkki haarab nähtamatu jõud mänguautol istuva noorima poja ja kannab ta avatud aknast välja. Väikemees karjub ja vehib kätega – viimasel hetkel jõuab ta kätega radiaatorist kinni haarata, kuid tema auto lendab aknast välja ja puruneb kuus korrust allpool. Ema ja õed-vennad püüavad väikemeest iga hinna eest akna juurest eemale tõmmata. Siis plahvatab seinakell ja rebib seina sügava augu. See kõik toimub loetud minutite jooksul, näiliselt lõputute minutite jooksul jõuab perekonna teadvusesse tõsiasi, et nende majas märatseb poltergeist.

Selliseid detailseid kirjeldusi võib leida Freiburgi ülikooli psühholoogia ja psühhohügieeni piirteaduste instituudi arhiivides. Selle kõlava nimetusega instituudi asutas keegi Hans Bender, keda sageli nimetatakse ka „tondi-professoriks“. [---]

Armastus, džass ja voodoo

Need kolm mõistet määrasid elustiili USA Lousiana osariigi New Orleansi linnas möödunud sajandi esimestel kümnenditel. Nende sümbioos on tuntud ning oluline tänapäevani, ja mitte üksnes Lousianas.

Voodoo ei ole nõiavärk

Kui kaks esimest selgitust ei vaja, siis voodoo küll. Ja see pole üldsegi mitte mingi nõiavärk, nagu arvatakse, vaid religioon, mõtteviis, mis aitab selle preestritel ja adeptidel korda saata tõelisi imesid.

Voodoo levis ajast, mil hakati Aafrikast massiliselt vedama orje Ameerika mandrile. Valitsevad katoliiklikud plantaatorid surusid halastamatult maha mustade mis tahes püüdlused järgida oma paganlikke kombeid ja tõdesid. Aga tulemus oli ootamatu - aastakümnetega sulas mustade paganausk kokku katoliiklusega. Tekkisid uued rituaalid, preestrid, sümboolika, tavad. Lõpuks voodoo - religioon, millel on nüüdseks maailmas oma 300 000 järgijat, ja erinevaid suundi Haitil, Kuubas, Brasiilias ja USA-s. [---]

* * *

Head aastalõppu ja toredat uut aastat!

Toimetus