Mehed, kes veedavad kas või mõne minuti kaunitari seltsis, saavad ajutegevust mõõtvates testides viletsamaid tulemusi kui keskpärasemate naistega juttu ajanud mehed, selgub uuringust. Teadlaste sõnul võib põhjus olla selles, et mehed kulutavad sedavõrd suure osa oma vaimsetest ressurssidest naistele meeldimiseks, et aju ei jaksa enam muude ülesannetega tegeleda.

“Mul oli selline tunne, nagu oleks keegi mulle täiest jõust vastu vahtimist virutanud.” Niimoodi kirjeldab Kätlin seda tunnet, mis valdas teda siis, kui ta sai teada, et elukaaslane on teda petnud. Sellest rääkides tulevad talle pisarad silma: “Ma armastasin Andrust tõesti väga. Ja tema mind ka. Me tõotasime teineteisele truudust, lubasime olla alati ausad. Järgmisel aastal pidime hakkama koos elama ja siis abielluma. Ja voodis oli meil ka kõik suurepärane. Me tegime igasuguseid pööraseid asju, ükskord näiteks keppisime öösel pargipingil. Ja ükskord tegin talle niisuguse sünnipäevakingi, et määrisin ennast vahukoorega kokku ja lasin tal siis ennast võtta. Nii et me olime tõesti väga õnnelikud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta võis nii alatult käituda...”

Ka perekonnaelus on alati kohta väikesele flirdile. Võõraste ees saba keerutada, naeratusi pilduda ja ahvatlevaid pilke heita suudab igaüks, ent proovi flirtida omaenda mehega, tehes seda nõnda, et tunneksid end taas armununa! See tasub end ära - perekonnaromaani uus lehekülg võib olla äärmiselt põnev.

Leidub mehi ja naisi, kes tahaksid meelsasti armuda, kuid kartusest pettuda põgenevad armastuse eest.

20. sajandi esimese poole kõige mõjukamaks homo-, nagu ka üldse seksuaalsuse teooriaks oli kahtlemata freudism.
Erinevalt oma eelkäijatest ja kaasaegsetest, kelle jaoks oli problemaatiline üksnes homoseksuaalsus, rõhutas Freud, et psühhoanalüüsi seisukohast pole eranditu seksuaalne huvi vastassoost isikute vastu mitte iseenesestmõistetav fakt, vaid samamoodi uurimist nõudev probleem nagu omasooarmastuski.